Treimine on töötlemisprotsess, mille käigus lõiketööriist eemaldab materjali pöörlevalt toorikult; see on treipingi töötlemise vorm. Protsess põhineb töödeldava detaili pöörlemise ja lõikeriista lineaarse või kõverjoonelise liikumise vahelisel koordineerimisel. Vahetades selliseid tööriistu nagu puuriterad, puurimisotsakud või hõõritsad, saab teha ka selliseid toiminguid nagu puurimine ja puurimine. Treimine sobib selliste osade nagu võllide, ketaste ja muhvide valmistamiseks ning on võimeline töötlema pöörlevaid pindu-, sealhulgas sise- ja väliseid silindrilisi pindu, otspindu, koonuspindu ja keermeid. Töötlemise täpsuse alusel jaguneb protsess töötlemata treimiseks (klass IT11) ja viimistlustreimiseks (klassid IT10–IT7); spetsialiseeritud tehnikad hõlmavad peegeltreimist, millega saavutatakse pinnakareduse väärtused Ra 0,04–0,01 μm, ja dekoratiivtreimist, mis loob ornamentaalseid mustreid. Protsessi peamised eelised on kõrge asukohatäpsus, stabiilne lõiketegevus, sobivus värviliste metallide viimistlemiseks ja lihtne tööriista geomeetria.
Treipingi areng sai alguse iidsetest-inimjõul töötavatest seadmetest. 1797. aastal pani Briti insener Henry Maudslay aluse kaasaegsele treipingile, leiutades juht-kruvi-tööriistakäru, samas kui 1845. aastal töötas Ameerika leiutaja Stephen Fitch välja torntreipingi, mis täiustas automatiseerimisvõimalusi. Elektrimootori ajamid muutusid laialdaseks 20. sajandi alguses, millele järgnes programmiga-juhitava tehnoloogia kasv 1950. aastatel ja CNC (arvutite arvjuhtimise) treipinkide kiire areng 1970. aastatel, mis kõik on ajendanud töötlemise täpsuse ja tõhususe pidevat paranemist.
